Mälestused surnud majast

Romaan „Mälestused surnud majast“ on suures osas autobiograafiline. Selles kunstiliselt mõtestab Fjodor Dostojevski (1821–1881) neli aastat sunnitööd Omski kindluses, kuhu ta saadeti petrašovlaste asjas. Teos räägib vangide elust, nende iseloomudest, saatusest ja sisemaailmast. Peategelase, aadli Aleksandr Gorjantšikovi, surma eest mõistetud, vaate kaudu tutvub lugeja sunnitöö argitegelikkusega. Vägi muutub siin normiks ning raske töö murendab isegi tugevaima vaimu. Raamat avaldas tohutut mõju vene kirjandusele, saades üheks esimeseks teoseks, mis käsitleb vangielu.