Shakti naeratus

Romaan, kuid ilma tuumata, mille ümber see tavaliselt keerleb. Inimene, aga mitte see, mida kodumaine kirjandus on harjunud kujutama. India, kuid mitte see, mida me ootame. Armastus ja põletav lähedus, kuid nende kaudu - soov millegi muu järele. Komplekssed intellektuaalsed optikad koos piiramatuse, nagu lapsepõlves, avatuses. Metafooride paradiis, sümfooniline kirjutamine kätkeb peenete registreerimisvahetusi. Džunglid, tiigrid, elevandid, ekstravagantne kogemus, budistlikud koopad, elu erakute seas, sanskriti aed, transsi müstika, kohtumine metsahõimude kuningaga, sufismi kõne ring, mis kulgeb Lääne ja Ida vahel, kuid selle romantilise eksootika kaudu - tee alguse juurde, sädeleva suguluse kaudu maailmaga. Maailm, mis algas ja liikus Shakti naeratusest. See tee on dramaatiline ja imeline. Kirjutamise odisseia, mis ujub sinna, kus sõnadest eemale hoitakse. Sergei Solovjov - luuletaja, üks silmapaistvamaid metarealismi esindajaid. Sündinud Kiievis, elab Münchenis, viimased 17 aastat on reisinud Indias. Autori proosa kuulub nn intensiivse kirjutamise alla, kus "tekst tõmbab - ja siis hakkavad tähendused ja assotsiatsioonid harunema, laienema - ja lugemine peatub iseenesest, kuigi tahaks raamatu vahele jätta mitte lehekülgede, vaid lausete vahel. Või sõnade vahel" (A. Ulanov). "Shakti naeratus", jäädes eraldi raamatuks, moodustab koos jutustusega "Amort" (2005) ja romaaniga "Aadamite sild" (2013) omamoodi triloogia.