Looduskaitseala

„Looduskaitseala“ on jutt, mis põhineb Dovlatovi isikulisel kogemusel ja näib olevat nagu anekdootlike lugude seeria, kuid selle keskmes on piinav isiklik kriis „ülearusest inimesest“. Peategelane, tunnustamata kirjanik Boris Alihanov, asub suvel tööle A. S. Puškini looduskaitseala muuseumis „Mihhailovskoye“ Pihkva oblastis, kuid inspireeriva Vene klassika maailma asemel avastab ta kahvatud sarnased teatrikaunistused, kus pole ühtki ehtsat eset. Siin räägivad muuseumitöötajad Puškinist stampfraasidega nagu „suurepärane luuletaja ja kodanik“, asemel et elav jutt tema loomingust. Ümbritseva esseeriga, Alihanov oma iseloomulikku enesekeerutamisega, arutleb oma eesmärgi üle ja kibedalt vaatleb Nõukogude kirjanduse ja reaalsuse seisukorda üldiselt…