Tule tagasi minu pärast

Ühel ööl, kaheksa aastat tagasi, kinkis ta mulle maailma. Pole nimesid. Pole lubadusi. Ainult kaks purunenud inimest, kes desperaalselt soovivad vaigistada oma valu ja leina. Hommikul lahkus ta, viies endaga kaasa ka minu lohutuse. Sel päeval läksin ma armeesse, lubades endale, et ei naase kunagi sellesse väikesesse linna Pennsylvanias. Kui mu isa sureb, pean kodus olema matustel. Kõigest muust rääkimata, lõpuks vabanen ma tema talust, mis on põõsastik ja täis mälestusi, mida olen püüdnud vältida. Ja siis leian ma tema. Ta on veelgi kaunim, kui ma mäletan, ja tal on kõige võluvam laps, keda ma kunagi näinud olen. Aastad on möödunud, kuid mu tunded on endiselt samad, ja seekord keeldun ma temast lahti laskmast. Öeldakse, et minevikku ei saa matta, ja see on tõsi. Kui avanevad vanad saladused, mis raputavad meid mõlemaid sügavale hingedesse, ei jää mul muud valikut, kui vaadata, kuidas ta jälle lahkub...