Nero. Hullumeelsus ja reaalsus

Nero nimi on saanud kõigi võimalikest pooletest sünonüümiks — väärikuse punkti kurjuse värvilisel paletil. Aegade mälus on Nero jäänud kui türann, ema tapja, Rooma süütaja ja kristlaste tagaajaja. On ka soosivamaid vaateid: paks neurootiline, põhimõttetu laiskvorst, hellitatud ebaõnnestuja, keda vaimustas luule ja hobuste võidujooks, täiesti sobimatu Rooma keisri rolliks. Siiski on mälestused Nerost alati olnud senati ajalooarhitektuurist sõltuvad. Ükski imetajanõudja ega maitsja ei ole mõelnud kanda oma arvamust Nerost papüürusele. Rooma palgalised töötajad ja käsitöömehed, kes on pidevalt hõivatud keisri ehitusprojektidega, jäävad vait, nagu ka Nero kehakaitsjad, tema vabastajad, tallid, näitlejad ja üldiselt tavaline rahvas — enamus Rooma ja impeeriumi elanikkonnast. Ajaloolane-antiikvaatleja Alexander Betz ei sea endale eesmärgiks Nero puhtaks pesemist, ja selleks pole ka põhjuseid; raamatu eesmärk on de-mütiseerida keiser. Betz kutsub sukelduma Rooma ühiskonna reaalsustesse, keiserliku võimu süsteemi ja palee intriigidesse, et proovida näha Nero kujutises midagi muud kui orgiaid, moraalitust, dekadentsi, julmust ja meelevaldset. "Nero haua kaunistamine õitega kestis veel kaua. Tõsi, me ei tea, kes täpselt tema mälestust hoidis, sest isegi täna toovad tyrannide haudadele lilli tihedamini, kui sooviksime. Nero armastamine ei olnud sugugi häbiväärne".