Eetika

Benedictus Spinoza on oluline ja verstapost ajaloo maailmatsüklis. Spinoza õpetus jätkab Descartes'i käivitatud revolutsioonilisi mõttevooge Euroopa filosoofias, eitades endiste aegade väärtusi, keskaegset religioosset dogmatismi ja autoriteetide ülemvõimu. Spinoza oli oma aja filosoofiline mässaja; tema vaba mõtlemise ja -tunde tõttu pöördus tema rahvus tagasi. Spinozast sai väljajäänud, kiriku jälitatud, mis siiski ei kõigutanud ei tema vaateid, ega tema õpetuse komponente. Maailma filosoofias olid mõtlejad, keda eristus poeetiline stiil; olid need, keda eristus ülev paatos; olid need, keda eristas aine lihtne esitamine või vastupidi, keerukus. Kuid ajaloos ei olnud kunagi niinimetatud „matemaatilist“ filosoofi. Spinoza „Eetika“ on justkui mitte raamat, vaid lõputute rangete võrrandite, valemite, põhjuste ja tagajärgede kogum. Filosoofia Spinoza jaoks on midagi enamat kui inimene, tema mõtted ja tunded, ja seetõttu ei ole filosoofias kohta inimsuse jaoks. Spinoza ignoreerib tahtlikult oma töös kogu inimsust, jättes vaid paljaks, geomeetriliselt määratletud, teravad tõendid, skoolid ja korollaarid, millest koosneb üks kõige hämmastavamaid filosoofilisi süsteeme ajaloos.