Tee ellu

Frida Vigdorova, ajakirjanik ja kirjanik, alustas oma teed õpetajana ning seetõttu pole juhus, et tema artiklites ja raamatutes on üheks peamiseks teemaks lapsepõlv, kasvatamine ja pedagoogiline töö. «Tee ellu» — see on jutustus, mis avab triloogia («Tee ellu», «See on minu kodu», «Černigovka») Semen Karabanovi ja tema naise Gali tööst lastekodus. Need raamatud ei ole dokumentaalsed, kuid põhinevad reaalsel materjalil — Kalabalinide pedagoogilisel tegevusel. Kalabalin on A. S. Makarenko õpilane, Karabanovi prototüüp tema raamatus «Pedagoogiline poeem». Vigdorova säilitas oma kangelasele tema «kirjandusliku» nimetuse. Jutustuses «Tee ellu» räägitakse Karabanovi iseseisva töö algusest Berjuzovaja Poljana — lastekodus raskete laste jaoks Leningradi lähedal. «Rasked» on lapsed, kes on kogenud tänavat, endised kodutud — usaldamatud, südantsoojendavad ja elust haavatud. Nad nõuavad tähelepanu ja armastust. Enamik lapsi, kes jutustuses esinevad, ei ole kopeeritud loodusest, vaid on kirjaniku «väljamõeldud», ent neid tajutakse kui elavaid.