Muuseumivargus. Tõeline armastus ja kuritegelik kinnisidee

Muuseumid – kunstile vangla. Kui sinust otse ees on meistriteos, mille nägemisel jääb hing kinni ja silmad täituvad pisaratega, mis võib olla loomulikum kui soov imetleda seda lõputult, jälgida käte täpseid liikumisi?.. Kõike seda on muidugi mugavam teha vaikuses ja üksi, istudes lemmiktoolis. Poissi Stefan Brightwizer viibis sageli muuseumides, kus ta eksles üksinda terve päeva – raske on kujutada rohkem sümpaatset hobi teismelisele… 2000. aastate alguseks oli Stefan Brightwizer täiesti õnnelik: ta leidis oma kutsumuse, armastuse ja meenutas hellalt seda päeva, mil Anna-Katrin vastas tema ebakindlale küsimusele jah-sõnaga. „Võta see ära,” ütles ta lihtsalt, ja Brightwizer sooritas oma esimese muuseumivarguse, varastades vitriinist eksponaadi, mida ta palavikult soovis. Aastaks 2002 oli Stefan Brightwizer leidnud seda, mida ta kunagi ei tahtnud: kõva Euroopa kuulsuse. Meedia loendas vaheldumisi meeletut kahju, mida kaval varas muuseumidele põhjustas. Imeline varguse meetod, tohutu nimekiri varastatud meistriteostest, südantlõhestav lõpptulemus ja sellele järgnenud globaalne museaalia ohutusnõuete läbivaatamine tõestavad ühemõtteliselt: Stefan Brightwizeri nimi – seeria varas, kes pole kunagi kasutanud vägivalda ja pole müünud mitte ühtki varastatud eset, – on nüüd määratud juhtima kõiki kunstimaailma suurimaid kuritegude edetabeleid.