Leopard Kilimanjaro tipust

Peterburi ulme kool andis žanrile palju suurepäraseid nimesid. Georgi Martõnov, Ilya Varšavski, Aleksandr Šalimov, Vadim Šefner... Kuid üks neist paistab tõeliselt silma, ja mitte sellepärast, et selle omanik oleks naine. Olga Lariionova säras kuuekümnendate alguses ühtäkki ulmelises taevas nii eredalt, et sai kohe tohutu hulga austajaid. „Leopard Kilimanjaro tipust“ — sellest romaanist räägitakse, millest, internetiekspertide arvates, „ei peeta mitte lihtsalt Lariionova üheks parimaks raamatuks, — pigem võib selle julgelt panna maailma ulme varadesse. Kui kirjanik oleks ameeriklanna — preemiad „Hugo“ või „Nebula“ (või võib-olla isegi mõlemad) oleks kindlasti talle kuulunud.“ Tema teoseid ei ilmunud sageli, kuid peaaegu igaühes sellest ajast, mil ulmetükkide väljaandmine oli napp (kuuekümnendad-kahesügisel aastatel), tabas autor sihtimist — st lugejate südamesse. Ja „Vaht „Aramis““, väliselt nagu pahalaste lugu — kosmilised salakaubavedajad ja kõik see, — kuid kui palju oli lühijutus värskust, helgust, eredat kujundit ja keerulisi, tuliseid olukordi. Ja tsükkel „Sonad“, mille on inspireerinud erakordne maalikunstnik Čiurlionis. Ja „Kentauri Čakra“, algselt mõeldud naljana, kuid välja kukkunud täispikka „kosmo-opera“, — meie väärikas vastus „tähtede kuningale“ Hamiltonile. Ivan Efremov oli õige, nähes noores toona veel kirjanikus kuldset andes ja soovides oma esiteks raamatu eessõnas „astuda kirjanike ringi, kes käivad keerulist teed, et otsida esitlusi meie planeedi heast tulevikust.“