Minu elu arhitektuuris. Kui seinad oskaksid rääkida...

Moshe Safdi on tuntud kui üks suurimaid ja leiutajakunstnikke tänapäeva arhitektuuris. Tema tuntumad projektid on näiteks Montrealis asuv modulaarne elamukompleks Habitat'67, Yad Vashemi memoriaal Iisraelis, , Crystal Bridges'i muuseum Arkansases, Marina Bay Sandsi arendus, ja Jewel Changi lennujaama sisearena Singapuris. 2019. aastal pälvis ta Wolfi preemia, mis koos Nobeli preemiaga on üks kõige prestiižsemaid auhindu, mis antakse eraisikutele, - arhitektuurialase tegevuse eest, mis on suunatud hoolimisele ühiskonna jaoks ja vormilisele eksperimenteerimisele. Tema ainulaadne autobiograafia avab ukse sellele vajalikule, keerulisele ja väga loomingulisele ametile ning selgitab näidete abil, kuidas arhitekt mõtleb ja töötab. Elust, endast ja perest, töös esinevatest keerukustest, arhitektuuri mõttele... Moshe Safdi jagab meiega kõige salajasemaid, läbi elatud kogemusi, katsetusi, eksimusi, valgustusi ja tõuse, mis on viinud ta teatud missiooni tundmisele - teenida inimesi ja maailma kuulsuse tippu. Autor illustreerib oma siirast ja kõikehõlmavat juttu ainulaadsete fotode, joonistuste, visandite, dokumentide kaudu oma ulatuslikest töö- ja perekonnaarhiividest ning jagab meiega projektide ideid, mis pole veel oma väljendust leidnud, kuid meie lugeja näeb nende sünni ühe esimesena. “Looduse, universumi loomuse ja inimese loomuse kaudu otsime tõde. Kui otsime tõde, leiame ilu.” (Moshe Safdi)