Kolõma jutud

„Kolõma jutud“, mille kallal Šalamanov hakkas töötama kohe pärast tagasitulekut Stalini laagritest ja töötas peaaegu kakskümmend aastat, aastatel 1954–1973, on hämmastav kunstlik-dokumendiline tunnistus ühe XX sajandi kõige kohutavama tragöödia kohta. Kõik kolõma eepose novellid – neid on kokku umbes 140 – jagas kirjanik kuue tsükli-kogumi vahel, esimene neist, mis koosneb 33 novellist, sai nimeks „Kolõma jutud“. Kirjastuses „Nõukogude kirjanik“, kuhu Šalamanov pakkus selle kogumi 1962. aastal, lükati see tagasi järgmise põhjendusega: „Teie juttude kangelased on ilma igasuguse inimlikkuseta ja autori positsioon on antihumanistlik.“ Lõpuks ilmus „Kolõma jutud“ meie riigis I.P. Sirotinase poolt (kirjaniku arhiivimaterjalide põhjal) alles 80. aastate lõpus. „Kolõma planeet“, mille Šalamanov on kirjeldanud, on maailm, mille ees näib Dante „Põrgu“ olevat süütukesena naljana. Sealt ei ole väljapääsu. Tundub, et seal pole ka lootust. Kuid Šalamanov ise – esimene eksistentsialistlik kirjanik vene kirjanduses – rõhutas, et laagris on võimalik „toetuda muudele jõududele kui lootus“. Kaasaegne lugeja, kes on tuttav mitmete „laagri“ kirjanduse teoste ning poliitiliselt häälestatud klišeedest vaba, suudab õigesti hinnata Šalamanovi juttude sügavat kunstilist iseärasust.