Mälestused kloostrist

Nobeli preemia laureaat José Saramago romaanid on täis metafoore. Nende kaudu saab end tundma õppida, nagu läbi tarot-kaartide. „Mälestusi kloostrist“ võrreldakse sageli Gabriel García Márquezi teosega „Sada aastat üksildust“ ja Umberto Eco „Roosi nimega“. Maagiline realism põimub 18. sajandi Portugali argipäevaga. Nad kohtusid, kui tema ema põletati püha inkvisitsiooni tulel. Baltasar Seitsme Päikese ja Blimunda Seitsme Kuu on nüüd ja igavesti koos. Tema – endine sõdur, kellel on vasaku käe asemel konks. Tema – on needustatud andega vaadata „sisse“ inimesse ja asjadesse. Samal ajal, kui Don Juan V hellitab oma enesekehtestamist ja ajab kogu maalt oma alamad suure kloostri ehituse nimel kokku, koguvad nad ekstsentrilise preestri jooniste järgi lennumasinat. Passarola tõuseb taeva, kui päike, eeter ja Blimunda varastatud tuhat inimest enam pole eraldi. Kuid mitte ilma põhjuseta eksisteerib müüt Ikarusest. Unistus taevas maksab kalli hinnaga.