Ma seisan restorani ees: abielluda - hilja, surra - vara

Ma krõbistasin kohe tema hammaste vahel... Minust jäi kohe järele ainult üks karkass, armastuse poolt näritud. Ha-ha-ha! Oh, kuidas ma siis armusin! Surmavalt! Ma armusin üheksa-aastaselt koristajasse, tal oli nii ilus luud. Kümneaastaselt - vanema klassi koolitüdrukusse, tal olid uskumatult ilusad hallid juuksed! Siis armusin järjestikku kõigisse oma õpetajatesse ja isegi vanasse matemaatikaõpetajasse, nagu Mazepa. Tal olid ilusad kortsud …Sasha, ma armusin temasse kohe!.... Ma kohtasin teda GITISes. Ta oli lõpetaja, töötas vastuvõtukomisjonis. Ja sel aastal kukkusin ma läbi... Ja kui ta soostus mind kutsuma... Ei, Marisha, "kinno" — ei austanud. Kutsus — kohe suvekodusse... Ma olin tüdruk! Hull, kartmatu tüdruk. Aga ma otsustasin kohe…. See on Armastuse ja Viha lugu. Mis tunne see on? Millest see toitub? Millisel pinnasel see kasvab? Mida see inimestega ja nende tunnete ja mõtetega teeb?