Muinasjutud illus. Bilibina BML

Kogumikus on kolm A. S. Puškini muinasjuttu: tsaar Saltanist, Kuldkukest, kalamehest ja kalast, M. Lermontovi laul tsaar Ivan Vassiljevitšist ja kaupmees Kalašnikovist, viis A. S. Roslavlevi poeetilist lugu. viisteist välismaist muinasjuttu, sealhulgas üheksa Jean-Roch Mazoni prantsuse kogust “Tales of the Snake”. Kõik raamatus olevad joonistused, aga ka selles olevad peakatted ja initsiaalitähed, on tehtud ornamendi ja kujunduse virtuoos, suurepärane värvimeister, suurepärane illustraator ja raamatukujundaja Ivan Jakovlevitš Bilibin. Tema teosed annavad sellele raamatule ainulaadse maitse. Kõiki selle kollektsiooni lugusid illustreerib tunnustatud ornamendi ja disaini virtuoos, suurepärane värvimeister, suurepärane illustraator ja raamatukujundaja Ivan Jakovlevitš Bilibin. Just nemad annavad raamatule omapärase maitse, sest poleks liialdus öelda, et kujutame suures osas ette vene muinasjuttude imelist maailma just tänu selle andeka kunstniku hämmastavatele joonistustele. Tulevane raamatuillustratsiooni klassik sündis 1876. aastal mereväearsti peres. Tema kirg joonistamise vastu ilmnes lapsepõlves, kuid Bilibini isa oli vastu poja hariduse omandamisele Kunstiakadeemias. Selle tulemusena lõpetas noormees Peterburi ülikooli õigusteaduskonna, kuid joonistamiskirg viis Bilibini pidevalt õigusteadusest eemale. Veel üliõpilasena hakkas ta käima kunstitundides, mida juhatas I. E. Repin. 1898. aasta lõpus õppis Bilibin kaks kuud Münchenis Anton Ashbe töökojas ja aasta hiljem, Tveri provintsis viibides, tegi ta illustratsioone raamatule “Lugu Ivan Tsarevitšist, tulelinnust ja hallist hundist. .” Kunstnik oli suur Viktor Vasnetsovi fänn ja ammutas sarnaselt Vasnetsoviga inspiratsiooni rahvakunstist. Kasutades iidse vene ja rahvakunsti dekoratiivtehnikaid (tikandid, populaarsed trükised, ikoonid), kujundas Ivan Jakovlevitš oma ainulaadse “Bilibinski” stiili, mis tegi kunstniku kuulsaks. Bilibini joonistused tunnevad kergesti ära isegi kunstikauged inimesed. Bilibini vene muinasjuttude illustratsioone märkas vürst B. B. Golitsyn, kes juhtis 19. sajandi lõpul nn riigipaberite hankimise ekspeditsiooni. Selle egiidi all unistas Golitsyn kvaliteetsete trükitoodete valmistamisest, mis aitaksid kaasa rahva esteetilisele arengule. Bilibini joonistused vastasid sellele eesmärgile suurepäraselt. Kunstniku koostöö ekspeditsiooniga kestis mitu aastat. Aleksander III muuseumi etnograafilise osakonna juhiste järgi külastas Bilibin Vologda, Olonetsi ja Arhangelski provintsi, kus õppis puitarhitektuuri. Kahekümnenda sajandi alguses hakkasid Bilibini pritsekraanid, lõpud, kaaned ja muud teosed ilmuma sellistes ajakirjades nagu “Kunstimaailm” ja “Kuldfliis”. 1917. aasta revolutsiooni karmid tuuled sundisid Bilibini Venemaalt lahkuma. Ta elas ja töötas edukalt algul Kairos, seejärel Pariisis. Soov kodumaal tagasi olla oli aga nii suur, et 1936. aastal kolis kunstnik Leningradi. Just selles linnas suri ta 1942. aasta talvel kurnatusse, keeldudes pärast sõja puhkemist võimude pakutud evakueerimisest.